Helüait

Senni-tädi naarukuul

Kadri Ugur, Senni-tädi juttõ kirjapandja ja Helüaita lugõja (2021) kõnõlõs noist nii: „Senni oll mu vanatädi, mu imäle oll tä tädi. Üts lõpmada kange mutt oll sjoo Senni-tädi, elli tävveverelist ello ja opas tuud nuurile kah. Senni kõrval oll kõge sääne tunne, et olt nigu puss mõskmada villu sehen: olõ-õi istmist ei astmist, julgust ei jakku ja kuraasi jääs kah puudu. Kooliharidust täl suurõmbat es ole, a hää oppaja oll tä külh. Täämbädsel aol ma kutsu taad värki Senni-tädi naarukoolis. Edimält naarit ja viimäte sait arvo, et ka kos ummetegi, siist tull jo maru hää elukooli tunnikõnõ! Ma mõtli, et vast om näide vähälige jutte sehen viil kuvõrrakõnõ tarkust perrä jäänü, et vast nakas mõnõlõ tõsõlõ viil külge, ku mä näid kõnõlõ. Vai et või-olla tõnõ inemine opp’ näist midägi muud ku ma’. Ütesõnaga – tulke no, istke iloste truuba pääle ja kullõlgõ är. Ku midägi kasulikku opi-õi, sis vast saat no suutävve naardaki. Pildi pääl om naarukooli päämaja, Hindrigu talo häärbän Nõnovilt. Lõhmusse Eleri lõi pildi väheke lille kah.“

Laadi alla