Senni-tädi naarukuul

Kadri Ugur, Senni-tädi juttõ kirjapandja ja Helüaita lugõja (2021), kõnõlõs noist nii: „Senni oll mu vanatädi, mu imäle oll tä tädi. Üts lõpmada kangõ mutt oll sjoo Senni-tädi, elli tävveverelist ello ja opas tuud nuurilõ kah. Senni kõrval oll kõgõ sääne tunnõ, et olt nigu puss mõskmada villu sehen: olõ-õi istmist ei astmist, julgust ei jakku ja kuraasi jääs kah puudus. Kooliharidust täl suurõmbat es olõ, a hää oppaja oll tä külh. Täämbädsel aol ma kutsu taad värki Senni-tädi naarukoolis. Edimält naarit ja viimäte sait arvo, et ka kos ummõtõgi, siist tull jo maru hää elukooli tunnikõnõ! Ma mõtli, et vast om näide vähälige juttõ sehen viil kuvõrrakõnõ tarkust perrä jäänü, et vast nakas mõnõlõ tõsõlõ viil külge, ku mä näid kõnõlõ. Vai et või-olla tõnõ inemine opp näist midägi muud ku ma’. Ütesõnaga – tulkõ no, istkõ ilostõ truuba pääle ja kullõlgõ är. Ku midägi kasulikku opi-õi, sis vast saat no suutävve naardaki. Pildi pääl om naarukooli päämaja, Hindrigu talo häärbän Nõnovilt. Lõhmussõ Eleri lõi pildi vähäke lille kah.“